25/05/2026
Jaga seda postitust, et see jõuaks noorteni. FB ei ole ammu enam noorte generatsioonide platvorm aga ma ei tegutse mujal. Seega, jaga äkki jõuab vähemalt mõne nooreni.
Ma nägin hiljuti Viimsis bussipeatuses kolme noort. Pakun mingi 16-17 aastased, ega ma ei küsinud aga näost näha, et noor nolk (ma ütlen seda põhjusega).
Seisavad seal ringis ja ootavad bussi nagu ka mina. Minu pilk kinnistunud nende tegemistel, neil veip käib ringi, ginipurk samuti näppude vahel ringlemas. Eemalt vaadates saad aru, et enda arust ilgelt kõvad vennad. Lahedad. Mässajad nagu mõnele meeldiks öelda rebelid. Tegijad noh.
Ja ma jäin neid korraks lihtsalt veidi pikemalt vaatama ja siis tabasin end mõtisklusest...
Ma ei vahtinud neid nagu mingi vana kibestunud mees, kes tahab lihtsalt noori maha teha või vinguda teemal “meie ajal küll nii ei olnud”.
Ei. Ma olen ise ka ju noor olnud. Olen ise ka lollusi teinud, piire kompamas käinud ja elu proovinud mõista. Ma ei mängi mingit pühakut siin. Ma küll ei teinud enamikke lollusi kaasa aga viibisin seltskonnas, kus seda kõike pealt näha ikka sain.
Olen samuti purjus olnud, küll korra enda elus aga siiski. Rumalusi ma väga ikka ei teinud. Aga samas ma ei olnud kunagi vägivaldne inimene, ei kiusanud teisi, ei kakelnud niisama (väga vähe juhtus seda), ei tõmmanud suitsu ega läinud massiga kaasa lihtsalt sellepärast, et keegi teine ees midagi teeb. Pigem olin selline kukupai.
Aga ma olen näinud kõrvalt väga palju vastandit. Ja see ongi see koht, mis mind viimasel ajal päriselt mõtlema paneb.
Kus kurat on tänapäeva noorte enda mõtlemine?
Päriselt nagu...
Kus on sinu enda pea?
Sinu väärtused?
Sinu selgroog?
Sinu eneseväärikus?
Miks on muutunud normaalseks see, et üks vend teeb ees ja kohe kõik teevad järgi? Üks hakkab veipi tõmbama ja kohe kõik tõmbavad. Üks hakkab jooma ja kohe kõik joovad. Üks hakkab ülbitsema ja siis terve kari mängib sama mängu kaasa. Miks on noortel nende selle maailma debiilsustega tegelemine nii oluline?
Viinapudel taskus kui käiakse piljardis. Vahetatakse tüdrukuid ja poisse tihedamini kui enda sokke ja aluspesu. Proovitakse absoluutselt kõikvõimalikke aineid kuskil kinnistel pidudel. Tegeletakse teiste inimeste vara rikkumisega ja arvatakse, et see on naljakas jne.
Millal inimesed lõpetasid ise mõtlemise?
Kõige haigem osa on see, et täna tundub olevat lahe olla võimalikult pohhuistlik, emotsionaalselt tuim, ülbe ja karakterita ehk käia ühtemoodi riides, kanda samasugust alpaka loomale sarnast soengut jne.
Samal ajal on selgelt aru saada, et kui sa oled rahulik, intelligentne, viisakas või oma peaga mõtlev noor, siis sind vaadatakse tihti nagu imelikku. I know mind vaadati.
Miks?
Miks on lahe olla debiilik?
Miks inimene peab ennast väiksemaks tegema, et massi sobituda? Miks nooruk tunneb vajadust enda vaimset ja füüsilist tervist lõhkuda, et kuuluda?
Ja siis me imestame, miks noored katki on.
Miks vaimne tervis on perses.
Miks inimesed ei oska suhelda.
Miks suhted lagunevad.
Miks sõltuvused tekivad.
Miks inimesed ei austa iseennast ega teisi.
---
Aga see kõik ei teki üleöö, sa tead seda eks!
Kõik algab väikestest asjadest.
“Ah suva.”
“Kõik ju teevad.”
“Mis see väike vein või veip ikka teeb.”
“Mis see väike mõnitamine ikka teeb.”
“Mis see väike survestamine ikka teeb.”
Ja siis ühel hetkel ongi keegi vägistatud, keegi sõltuvuses, keegi surnud, keegi täiesti katki seestpoolt või kasvatatud üles maailmapildiga, kus empaatia ja austus on nõrkuse märk jne.
Ja siis kõik küsivad “Kuidas see küll juhtus?”, huvitav küll...
Nagu ma ütlesin, see ei juhtunud ühe päevaga. See hakkas pihta palju varem. Sellest samast bussipeatusest. Sellest samast “pulli tegemisest”. Sellest samast lambakarja mentaliteedist, mida nii noored kui ka suurem osa hallist ühiskonda kuuluvatest indiviididest rollina esindavad.
NOORED VÕTKE ENNAST KOKKU.
Ja nüüd ma ütlen midagi ka lapsevanematele.
Kus teie olete?
Kas te päriselt arvate, et teie laps on mingi kukupai lihtsalt sellepärast, et ta kodus vaikselt istub või “tere” ütleb? Kas te räägite üldse oma lastega päriselt?
Ja ma ei mõtle vestluseid nagu:
“Kuidas koolis läks?”
“Kas söödud?”
“Mis hinde said?”
Vaid, kas te päriselt ka räägite omavahel?
Kas teie laps üldse teab, mis asi on eneseväärikus? Mis asi on austus? Mis asi on piir ja nende tõmbamine? Mis asi on vastutus ja selle võtmine? Kuidas öelda EI, kui sulle midagi ei sobi, või sinust tahetakse üle sõita? Kuidas mitte minna massiga kaasa lihtsalt sellepärast, et kõik teised teevad midagi?
Mul on tunne, et järjest rohkem kasvatab tänapäeval lapsi internet, TikTok ja sotsiaalmeedia, mitte vanemad ise. Ja see on päris hirmus mõte.
Kõige kurvem on see, et tegelikult on väga paljud noored lihtsalt kadunud. Nad ei näita seda välja, sest mask on ees ja peab mängima “kõva venda”, aga tegelikult karjutakse tähelepanu, kuuluvuse ja armastuse järgi. See on lihtsalt nii kurb ja näide, kui katki inimene iseenda sees on. Pidev janu välise armastuse ja tähelepanu järele.
Tegelikkuses tahetakse lihtsalt kuhugi kuuluda. Ja selle nimel tehakse asju, mida tegelikult teha ei taheta. Aga tead mis?
Kõige kõvem vend ei ole see, kes bussipeatuses gini joob ja veipi tõmbab. Kõige kõvem vend on see, kes julgeb öelda “Ei, ma ei tee seda.”, sest see nõuab päriselt rohkem julgust kui massiga kaasa jooksmine.
Ja sama kehtib tüdrukute kohta. See ei ole empowerment, kui sa lased ennast ära kasutada, manipuleerida või survestada lihtsalt selleks, et kuuluda kuhugi või tunda ennast väärtuslikuna. Mehed ei taha sind rohkem kui sa välgutad enda kannikaid ja rindasid avalikus kohas, noored kammoon...rõve lihtsalt!
Tugevus ei ole enesehävitus. Tugevus on oskus austada iseennast ka siis, kui maailm ümberringi surub sind vastupidises suunas.
Mul ei ole lahendust kogu sellele ühiskondlikule pasale. Aga ma tean üht asja küll…
Me normaliseerime liiga palju debiilsust. Ja siis imestame, miks inimesed katki on.
Noored…mõelge oma peaga veidi rohkem. Päriselt.
Ja lapsevanemad…rääkige oma lastega rohkem. Mitte nagu õpetajad või kontrollijad. Vaid nagu inimesed.
Sest, üks aus vestlus õigel hetkel võib päästa rohkem, kui te arvata oskate.
Edu teile!
