25/07/2026
Mina, minu keha ja maine elu... Miks ja milleks?
Kindlasti on igaüks meist vähemalt korra endalt küsinud: milleks vajab inimene üha uusi elusid, kogemusi, kannatusi, rõõmu, naeru ja pisaraid? Kas ei võiks lihtsalt öelda: „Tulin, tegin, nägin – aitab küll!“
Minu arusaamise järgi sünnib inimene siia maailma õppima ja kogema. Iga elu on nagu järgmine klass koolis. Õpime läbi programmi, mille hing on endale valinud. Elu lõppedes jätame oma füüsilise keha maha ning liigume edasi vaimumaailma, kus vaatame oma elu üle, teeme järeldused õpitust ja valmistume järgmiseks õppetunniks.
Kõik kogetu ja õpitu talletub vaimu teadvusesse. Elu mitmekesisus aitab meil mõista looduse ja Universumi seaduspärasusi. Õpime nii oma vigadest kui ka teiste kogemustest. Me kõik oleme üheaegselt nii õpilased kui õpetajad.
Usun, et iga olukord, millesse satume, kannab endas mingit õpetust. Ka hirm on üks meie õpetajatest. Hirm tõmbab ligi negatiivseid emotsioone ning võib väljenduda raskuste, õnnetuste või ootamatute katsumustena. Kui me neist kogemustest ei õpi, kipuvad sarnased olukorrad korduma seni, kuni oleme oma õppetunni omandanud.
Näiteks lööd varba vastu kivi või lauajalga. Kui reageerid vihaga, süüdistad või soovid „süüdlasele“ kätte maksta, jääd samasse mustrisse kinni. Kui aga peatuda ja küsida endalt: „Mida see olukord mulle õpetada tahab?“, võib kogemus saada hoopis uue tähenduse. Minu vaate järgi võivad lahendamata õppetunnid kanduda edasi ka järgmisse ellu – just nagu koolis klassi kordama jäämine.
Kõik, millega inimene oma elus kokku puutub, on mingil põhjusel vajalik tema arenguks.
Tänapäeva kiire elutempo tekitab paljudes inimestes stressi. Mõnda aega suudab keha sellega toime tulla, kuid kui „viimane piisk karikasse“ saabub, võib see väljenduda füüsiliste sümptomite või haigusena. Ka rasked emotsioonid võivad mõjutada meie tervist.
Mida kauem koguneb pinge, seda suuremaks võib muutuda selle mõju. Minu uskumuse järgi võib haigus olla märguanne, et on aeg peatuda, kuulata iseennast ja teha elus vajalikke muutusi. Tervenemine algab sageli hetkest, mil inimene ise on valmis oma elu ja sisemaailma teadlikult muutma.
Vaim on minu jaoks igavene, keha ajalik ja hing nende kahe ühendaja. Vaim kannab tundeid, keha väljendab mõtteid ning hing viib need kogemuseks.
Mida teadlikumaks muutub vaim, seda sügavamad on ka tema õppetunnid. Kõik see, mida me ei mõista või millest keeldume õppimast, võib meie ellu erineval kujul tagasi tulla.
Seetõttu eelistan ma süüdistamise asemel küsida endalt:
* Kas ma õppisin sellest kogemusest?
*Palun andeks neilt, kellele võisin haiget teha.
* Andestan iseendale.
* Palun oma kehalt andeks, kui olen teda oma mõtete või tegudega koormanud.
Kahetsus, süütunne, pidev enese või teiste süüdistamine, karistamine ja kibestumine ei vabasta meid – need võivad hoopis hoida meid vanades mustrites kinni.
Minu tunnetuse järgi elame praegu suurte muutuste ajastul. Toimub vana vabastamine nii inimestes kui ka maailmas meie ümber. Seda võib märgata nii inimeste emotsioonides kui ka looduses – muutused on kõikjal.
Usun, et Maad toetavad üha uued energiad, mis aitavad kaasa nii planeedi kui ka inimkonna arengule. See võib olla keeruline aeg, kuid samal ajal ka võimalus kasvada, terveneda ja saada teadlikumaks iseendast.
Me kõik oleme teel. Iga kogemus võib olla samm suurema mõistmise, armastuse ja teadlikkuse poole.
Olgem Hoitud!
