Narva-Jõesuu - Hungerburg
Eestimaa kirdenurgas Soome lahe rannikul Narva jõe suudmes paiknev Narva-Jõesuu linn on laiemalt tuntud kui suurepäraste looduslike tingimustega suvitusasula. Just nii palju aastaid möödub ajast, mil toonase Narva linnapea Adolf Hahni eestvedamisel pandi alus Narva jõe suudmesse suvitusasula rajamisele. Oma eksistentsi jooksul on see auväärse ajalooga kuurort üle elanud
mitu väga reljeefselt välja joonistuvat tõusu ja mõõna. Täna on Narva-Jõesuu taaskord kogumas tuure uueks tõusulaineks, milleks annab tunnistust nii hoogustuv ehitustegevus kui ka uute kohvikute-kõrtside ja puhkeasutuste tekkimine. Tsaariaeg 1873-1918
Narva-Jõesuu kuurordi rajamisele pandi alus 1873. aastal ja see oli toonase Narva linnavõimu ja Euroopa ühe suurema tekstiiliettevõtte Kreenholmi Manufaktuur juhtkonna initsiatiiv. 20. sajandi alguseks oli sellest kujunenud valdavalt Peterburi aristokraatide hulgas väga populaarne suvituskoht. Asula hoonestati kiiresti ja kompekselt lopsakate puitpitsvilladega. Narva-Jõesuus kohtusid Euroopas levinud arhitektuuristiilide ja vene vernakulaarse arhitektuuri jooned, kogu see pärand kujunes asula kaubamärgiks ning on osalt seda virtuaalselt tänagi, olgugi et suurem osa sellest kihistusest on tänaseks kahjuks hävinud. Alaliselt elas Narva-Jõesuus toona ligi 2500 inimest, puhkajaid oli ligi 15 000. Eesti Vabariigi aeg 1918-1940
I maailmasõja käigus kannatas asula vähe, küll aga rauges poliitiliste muutuste tagajärjel Venemaalt tulevate puhkajate vool. 1920. aastate lõpuks kuurordielu taastus, kusjuures Narva-Jõesuu oli siseturistide seas toona populaarsemgi kui Eesti teised tuntud kuurordid nagu Pärnu või Haapsalu. 1930. aastatel kujunes Narva-Jõesuust eriti populaarne suvituskoht just Eesti haritlaskonna ja loomeinimeste seas. Ehitustegevus oli sel perioodil tagasihoidlik. Selle perioodi kõige ilmekamaks arhitektuuriliseks majakaks kujunes 1935. aastal valminud funktsionalistlik Rannahoone. Asulas oli umbes 1600 elanikku, puhkajaid ligi 6000. Nõukogude aeg 1944-1991
II maailmasõja käigus sai Narva-Jõesuu tugevalt kannatada. Uuesti hakkas asula tuhast tõusma 1950. aastate lõpus, kui siia hakati rajama esimesi kaasaegseid puhkeasutusi. Ajapikku kerkis siia arvukalt nii kohalike kui üleliiduliste ettevõtete raviasutusi, sanatooriume ja lastelaagreid. Oma elu elas edasi ka kalamajandus. Kasvas ka asula elanikkond – 1989. aastaks küündis see ligi 4200 inimeseni. Asulas oli kokku umbes 30 erinevat puhkebaasi, mille puhkajate koguarvu hinnati tipphooajal ligi 15 000-le inimesele. Eesti Vabariigi aeg alates 1991
Muutunud sotsiaal–poliitiliste olude tõttu võttis Narva-Jõesuu sarnaselt 1920. aastatele ka 1990. aastatel oma arengus hoo maha. Puhkajate arv kahanes järsult, mitmed puhkeasutused suleti. Linna ilmusid Eesti Vabariigi piirivalvurid – siia rajati õppekeskus ning mehitati kordon. Viimase 10 aasta jooksul on Narva-Jõesuu asunud vähehaaval oma positsioone Eesti turismikaardil taastama. Rajatud on uusi puhkeasutusi, elavnenud on kinnisvaraäri, taas tegeldakse vähehaaval kalapüügi ja –töötlemisega. Suvistel tipphooajal on rannas olevate inimeste arvuks hinnatud isegi kuni 30 000 inimest, püsivalt on suvekuudel linnas ligi 10 000 inimest. Puhkekodu Mereranna
Puhkekodu „Mereranna” valmis aastatel 1969-1976 ning oli seejärel Narva-Jõesuu üks suuremaid ja silmapaistvamaid kaasaegseid puhkeasutusi. Hoone projekteerisid arhitektid Pärtel Tarvas ja Helgi Margna, lisaks kavandasid siia monumentaalkunsti taieseid tuntud Eesti kunstnikud Dolores Hoffmann, Leo Rohlin ja Mkrtitš Mazmanjan. Tänaseks on suur osa neist töödest ka säilinud. Sanatoorium „Narva-Jõesuu”
Narva-Jõesuu kuurordi üheks sümboliks kujunenud sanatooriumi „Narva-Jõesuu” hoonekompleks valmis eri etappidel aastatel 1961-1985. Eesti maainimeste puhkekoduks rajatud sanatooriumi silmapaistvamaks hooneks sai tänagi täies hiilguses meie ees olev peakorpus, mis oma arhitektuurilt järgib 1930. aastate Eesti funktsionalismi. Hoone projekteerisid arhitektid Nikolai Kusmin ja Manivald Noor, dekoratiivkunsti kavandas siia kunstnik Valli Lember-Bogatkina. Hoonekompleksi väljaehitamisel lõid lisaks kaasa tuntud Eesti arhitektid Marika Lõoke, Toomas Rein, Ell Väärtnõu jt. Puhkebaas „Noorus”
Üheks suuremaks ja tuntumaks Narva-Jõesuu asutuseks kujunes rahvusvahelise noortekeskuse „Sputnik” puhkebaas „Noorus”. See rajati asula lääneossa Augale aastatel 1968-1978 arhitekti Mart Kallingu projekti järgi. Hoone peakorpust ehtisid Odessa kunstnike mosaiikpannood. Kompleksi kuulusid nii magalad, ujula, võimla, saunad, kämpingumajakesed ning ka kuulus baar „Ankur”. Kuursaal
Esimene kuursaal rajati Narva-Jõesuusse 1882. Rikkaliku puitpitsdekooriga puithoone paiknes asula keskses pargis. Hoone põles 1910. aastal ning selle asemele rajati uus juugendstiili sugemetega kivihoone. Marian Lalewiczi projekti järgi ehitatud hoone sai kannatada II maailmasõja käigus, tänaseks on see säilinud osaliselt. Kirikud
Enne I maailmasõda püstitati Narva-Jõesuusse kaks suurt kirikuhoonet – õigeusu ja luteri kogudustele. Õigeusu Vladimiri kirik valmis asula keskmesse jõe kõrgele kaldale 1893. aastal ning luteriusu Nikolai kirik tänase Meresuu SPA lähedale 1900. Mõlemad kirikuhooned said kannatada II maailmasõjas, nende varemed lammutati selle järel. Õigeusu kogudus jätkas tegevust Merikülla 1868. aastal rajatud puidust kirikuhoones, mis sõjast säilinuna 1947. aastal Narva-Jõesuusse üle toodi; luteri kogudus tegutseb tänapäeval asula keskmes asuvas endises tsaariajast pärinevas koolimajas. Teksti autor Madis Tuuder
