25/08/2026
Muutumise protsessis tuleb vahel ette vaheetapp, kus vana suund enam ei kõneta, aga uus ei ole veel selge.
See koht võib tekitada ärevust. Meel tahab kiirustada — midagi kiiresti ära otsustada, paika panna, liikuma saada. Justkui oleks pausi tegemine või aeglustamine ohtlik.
Ärevuse eest on lihtne põgeneda tegutsemisse: teha rohkem, otsida uusi võimalusi, suhelda, planeerida, täita päevad tegevustega. Väljast võib see näida edasiliikumisena, aga vahel summutab pidev tegemine just selle vaikse hääle, kust uus suund võiks hakata kuuldavaks saama.
Vahel ei ole järgmine samm rohkem pingutada, vaid hoopis aeglustada. Olla mõnda aega teadmatuses. Märgata, mida ütleb keha, mida vajab närvisüsteem ja milline mõte jääb alles ka siis, kui esimene ärevus on vaibunud.
See ei tähenda passiivseks jäämist. Pigem väikseid samme, mille kõrval jääb alles ka ruum kuulamiseks.
Üks asi korraga. Üks otsus korraga. Üks postitus. Natuke vähem sundimist ja natuke rohkem märkamist.
Kuidas sina sellises vaheetapis toimid?