30/05/2026
Hiljuti oli mul võimalus osa võtta rahvusvahelisest sümpoosiumist Happy Babies, Full Incarnations. Ettekannetes keskenduti elule enne sündi, sünnile ning sünnijärgsele perioodile - sellele, kuidas just neil varajastel eluetappidel kogetud negatiivsed või traumaatilised kogemused võivad mõjutada inimest kogu ülejäänud elu jooksul.
Näiteks: mida võib tunda äsja sündinud laps, kui ta kohe peale sündi emast eraldatakse ja teise ruumi viiakse? Või kuidas mõjub lapsele olukord, kus ta vajab rohkem meditsiinilist abi ning veedab oma esimesed päevad või nädalad kuvöösis hingamistoega? Kuidas mõista last, kes ei oska veel sõnadega väljendada oma hirme ja vajadusi?
Minule isiklikult on see teema väga südamelähedane. Töötasin aastaid õena sünnitusmaja vastsündinute intensiivravis ning pean siiani neid kõige pisemaid oma parimateks õpetajateks. Just nemad õpetasid mind märkama ja mõistma nende tundeid hetkedel, kui nad olid hirmul, valus või üksi. Samuti õpetasid nad mind tunnetama, millist tuge, lähedust ja hoidmist nad vajasid, et kogeda taas turvatunnet ja rahu.
Kuna keha mäletab kõike, võivad ka täiskasvanueas kogetud seletamatud hirmud, ärevus või turvatunde puudumine pärineda just sellest väga varajasest eluperioodist. Sageli ei ole neil tunnetel selget mälupilti ega loogilist seletust, kuid keha kannab kogetut edasi.
Kasutan teraapiatöös siiani neid teadmisi, mida õpetasid mulle need kõige pisamad. Oled südamest oodatud vastuvõtule, kui tunned, et ka sinu kehas on hirm, pinge või tunne, millele ei ole justkui seletust ega teadlikku mälestust.
Tervenemine algab mäletamisest, mitte parandamisest.
