24/06/2026
20. juunil kaitsesin oma lõputöö teemaga "Ajustruktuurid ja nende funktsioonid" ning teostasin viimase kliinilise eksami. Seega olen nüüd diplomeeritud osteopaat D.O. - Diploma in Osteopathy.
Osteopaatias alustame manuaalset tööd päris juhtumitega väga varakult, sest käelised palpeerimisoskused tekivad aegamööda ning osteopaatiat ei ole võimalik õppida teoreetiliselt, see on praktiline, käeline oskus. Mina tulin osteopaatiat õppima aastal 2021 ning minu kavatsus ei olnud küll tingimata osteopaadiks saada. Mul oli Tallinna Tehnikaülikooli inseneridiplom keskkonnatehnika erialalt ja erialane töö ning soovisin õppida juurde anatoomiat, et mõista, miks minu lapsed on nii nohused, miks nende omavaheline suhe on nii nagu ta on ning kuidas see kõik on seotud minu probleemidega juba hulk aega enne rasedusi (millest ma juba vaikselt siis sain aru, et see muidugi on seotud, sest kõik lastes on vanematest võetud).
Aga Osteopaatia Akadeemiasse sattudes sain aru, et see on parim koht mulle sel hetkel ja et osteopaatia on parim teema mulle sel hetkel. Ja alles hiljem, protsessi käigus sain päriselt aru, et mul ongi kogunenud sellised oskused, täiesti ainulaadsed, just minu kogemusel põhinevad, väga väärtuslikud ja ühiskonnas tegelikult väga vajalikud, mida saan edasi jagada. Sest esialgu olin lihtsalt leidnud selle "aarde", mille kohta teadsin, et sedasi soovin mina lahendada oma pere probleeme - täiesti pehmelt, läbimõeldult ja anatoomiale põhinendes süsteemselt. Viisil, kus protsess ei loo pinget juurde, vaid võimaldab pehmelt lahti lasta.
Kindlasti on ühiskonnas valitsev "soolapuhumise hirm" olnud pidurdajaks osteopaatia levikul ja see on olnud mulle eri hetkedel suureks sisemiseks trigedajaks, aga olen rahunenud ja jõudnud nõustumisse, et see on lihtsalt iga inimese enda areng ja ka ühiskondliku küpsuse areng. Siiski tahan öelda, et annab otsida reaalteaduslikumat praktikat kui osteopaatia!
Täna arvan, et minu inseneriharidus ja osteopaatiaõpingute käigus saadud haridus on täiesti suurepärane kombinatsioon. Nendele tuginedes näen ja mõistan, et keha on liikuv süsteem, mis peab kandma erinevates asendites koormust ning olema kulumiskindel, mis on aga ka ehedalt elus iga oma rakuga ning mis peab taastuma nii, nagu loodus meie ümber regulaarselt taastub - ise, kui leevendada üleliigsete reostuskollete ehk pingeallikate mõju. Tunnen tõesti, et loodus ja evolutsioon on olnud inimesele parimaks inseneriks, keha on täiesti imeline nii taastumis- kui adapteerimisvõimetelt. See on olnud mulle imeline teekond loomuliku taastumise võimetes aina enam ja enam veenduda.
Lisatud teisel pildil olen seekordse eksamineerimiskomisjoni koosseisuga ning seekordsete lõpetajatega. Olen väga tänulik kõikidele õpetajatele, kõigile tudengitele ja muidugi väga oma algsele imelisele "roosade grupile" (Akadeemias kõik grupid on värvikoodiga), kes lõpetas kooli tegelikult aasta tagasi. Kohtasin imelisi sõpru ja mul on nii hea meel, et alati on inimesi, kellega vajadusel keerulisemates juhtumites konsulteerida ja ka edaspidi vastastikku õppida. Loomulikult suur tänu ka patsientidele, kes on olnud minuga sellel teekonnal, seda kõike ei oleks ilma teieta! Minu õpe ja areng jätkub kindlasti, lihtsalt mingitel teistel viisidel, mida alles kavandan.
Fotod tegi Maia Paas