28/07/2026
Mul on üks teadaanne. Täna, 3 kuud tagasi sain bipolaarsuse diagnoosi. Tahan kirjutada sellest eri vaatenurkadest.
Esiteks olen ise üle 10 aasta õppinud eri psühholoogia kursustel, praktiseerinud terapeudina, ja õppinud ka nn holistilisemaid teraapia võtteid. Olen juba varem kirjutanud, et ma ei ole ole 100% teaduse pooldaja, ega 100% nö spirituaalne - ma olen alati olnud see, kes nende erinevate teooriate ja arusaamade keskele jääb vaatlema ja küsitlema. Eriti on häirinud mind, kuidas ühiskonnas tambitakse inimesi ühe või teise vaate pärast ühte või teise “kasti”. Sellel ma täna pikemalt ei peatu.
Tahan kirjutada nn nähtusest bipolaarsus.
Mis see on teaduslikus vaates?
Mis see on integreeritud vaates?
Mis see on see minu jaoks?
Kuidas ühelt või teiselt poolt sildistatakse seda kuhugi “kasti”.
Mul on olnud p**ka aega emotsionaalsed üles-alla kõikumised - mis ongi bipolaarsuse tunnus teaduslikus vaates. Ma olen pidanud seda normaalseks, et “kõigil on ju kõikumised”, “kõigil on tõusud ja mõõnad”. Sellel kevadel, kui olin madalas punktis - polnud nagu otsest põhjust, millele näpp peale panna - ma lihtsalt olin masenduses ja mul tuli sein ette. See on tohutu eraldatuse ja enesehaletsuse auk - nn depressiivsus. Ma olen 10 aastat õppinud ja praktiseerinud omal nahal ja klientidega erinevaid teraapiaid, psühholoogiat. Ma hakkasin kõike seda õppima, sest ma tahtsin aru saada mingitest korduvatest mustritest oma elus. Sattusin või “sattusin” Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia kooli. Pikalt keerutamata - see kool avas mulle täiesti uue maailma, millest ma tol hetkel üleni aru ei saanud, kuid mis aastatega aina avardus. Kohtusin igasuguste tervendajatega, psühhedeelse teraapiaga, konstellatsiooniga, rännaku meetodiga, veidi tantramaailmaga, kehapsühhoteraapiaga, astroloogiaga, päriselt nägijate ja tajujatega (räägitagu teaduslikus vaates mida iganes..). Eelnevale lisaks veel mindfulness, metsateraapia ja ka akadeemiline kunstiteraapia kursus. You name it. Ma olen integreerinud eri vaated. Ma ei ole kunagi valinud pooli, mitte kunagi käinud ja halvustanud eri vaateid - mul on olnud uudishimu uurida kõiki (bi)polaarsusi (hahaa, nali minu kulul 😂).
Igatahes nn spirituaalses / teadlikkuse vaates räägitakse sageli, et “haigused on välja mõeldud”, “reguleeri närvisüsteemi”, “ravimid on saatanast”, “muuda mõtteid ja muutub su reaalsus”, “oleme looduslikud ja puhtad”, “teadvusta juurpõhjus ja tunne läbi kõik tunded” - siis saad justkui vabaks ja jõuad puudusteadvusest küllusteadvusesse. Ei, su maailmast ei kao ära nö kurjus, kuid sa valid olla paremas reaalsuses.
Osati ma olen selle kõigega nõus - me ise vastutame oma mõtete ja tunnete ja elukvaliteedi eest, teadvustades oma mustreid, õpime uusi toetavaid harjumusi, oleme paremad inimesed iseendale ja oma lastele.
Selle aasta kevadel hakkasin päriselt mõtlema, et miks ma ometi pean seda kõikumist normaalsuseks, miks see peab olema nii raske?! Mida ma saan veel teha enda heaks? Kuidas saan end veel toetada? Olles selles sügavas pimedas “augus” - mul oli kasutamata veel psühhiaater. Mõeldud-tehtud, sain aja ja juba esimese kohtumisega sain kirja hüpoteetilise bipolaarsuse diagnoosi ning 3 eri rohtu. Olin šokis. Mina, kes ma olen vaevu haige ja ei ole aastaid mingeid rohte pidanud võtma - olin ühtäkki bipolaarsuse sildiga ja 3 rohuga, mida tuli igapäevaselt võtma hakata. Ausalt, kahtlesin, kuid mis olid minu variandid? Ma pidin seda teed kaa proovima.
Tänaseks olen pea 3 kuud võtnud bipolaarsuse ravimeid, see on väike aeg, et teha mingeid järeldusi, kuid ma ei kõigu enam, ma tunnen reaalselt püsivamat rõõmu (!!!) ja rahu oma kehas ja meeles. Mu mõtted ei triivi 150 km/h, ma ei ole enam nii ärev, kui inimeste (eriti võõraste) sekka lähen. Ma tunnen jõudu, tunnen enda sisemist tugevust ja tuge. Iseseisvust. Mul on tekkinud lootus millegi püsiva loomise osas. See on mega tunne! Naudin, et saan end oma kehas ja meeles vahelduseks nii tunda.
Ma ei hakka halvustama seda, mida olen enda jaoks saanud nn holistilisest vaatest, õpingutest - see on tulnud ainult kasuks. Kuid ma ei hakka ka eitama, et rohtudel on oma koht. See kogemus on juba pööranud minu jaoks midagi ümber. Ma kavatsen seda teed mõnda aega katsetada. Ma lõpetan kohe, kui mingi error tekib, kuid ma ei lõpeta kellegi teise loosungi pärast, et “rohud on halvad”, “meditsiin on saatanast”.
Seega ma ei saa tegelt aru, MIDA need inimesed targutavad - “haigused on välja mõeldud” vms jura.. nad ei tea, millest nad räägivad, nad ei ole tõenäoliselt seda omal nahal läbi elanudki, vaid võtavad mingi üldlevinud tõe kellegi teise juttudest ja nendelt inimestelt, kes on näiteks antidepressantides pettunud vms. Ma saan aru, et rohud üksi ei lahenda midagi - siia juurde PEAB käima teraapia, mustrite teadvustamine. Mul on hea baas all selles osas, et ehitada ennast uutmoodi lahti ja kokku. Aga vahel ei lahenda ka tunnete tundmine ja juurpõhjuste leidmine või sügavam hingamine üksi mitte midagi. Vahel on vaja mõlemat. Mõnel on vaja üht, teisel teist.
Ma töötasin 5 aastat rehabilitatsiooni keskuses, minu juurest käisid läbi igasuguste uskumuste ja taustadega inimesed. Oli neid, kes mitte mingil juhul ei suudaks siin maailmas ilma rohtude toeta eksisteerida. Oli neid, kes loobusid rohtudest. Oli neid, kes ahmisid rohte, aga muutusi teha ei tahtnud. Kõik variandid on, kuid hukka mõista üht või teist.. lihtsalt arusaamatult jabur ja üleolev, minu arvates.
Olin šokis sellest diagnoosist, vastupanus, kuid ka lubamises. Mu pilt endast muutus. Identiteedi nihe.
Kui bipolaarsus defineerib ära need kõikumised mul - annab mingi puuduoleva tüki, siis ma ei lükka seda eemale, kuid ma ei poe ka sinna taha, et appikene mul bipolaarsus, "ma olengi selline" ja "mitte miski ei aita". Ma tean neid inimesi, kes kahmavad aastaid kahe suupoolega ravimeid sisse, kuid ei tee sealjuures enese mustritega mitte mingisugust sügavamat tööd. Mitmed käivad aastaid psühhiaatri või psühholoogi juures, kuid ei muuda päriselt midagi.
Ma ei saa ka aru teadusliku psühholoogia ja psühhoteraapia esindajatest, kes käivad ainult ravimite ja diagnooside rada, kuid ei vaevu integreerima enda praktikasse nn holistilist poolt. See on absurd, arvestades, kui paljud inimesed on tegelikult praegu omadega hädas. Vaadake statistikat - need numbrid ei ole head ega väljamõeldis. Samal ajal, kui nn teaduslik vaade sõdib holistilise vastu, teevad mitukümmend noort inimest enesetapu. See on hind, mida me kollektiivselt praegu maksame. Arusaamatult jabur ja mille nimel taas? Kellegi “tõde” ohustab kellegi teise “tõde”. Selle asemel, et ühise laua taha kokku istuda vaieldakse selle üle, kes kelle kühvli ja ämbri liivakastis ära võttis. Las see teema jääda praegu.
Seedin siiani ideed bipolaarsuset, mida see minu jaoks tähendab üldse. Seni on see mind toetanud. Mul on lootus alustada lahedate ideedega ja need päriselt ellu viia, mitte masenduse augus olles kõik asjad tühistada.
Ma kirjutan seda kõike, sest äkki vaevled sina mõne teemaga ja oled totaalselt välistanud igasugused rohud. Või võtad juba aastaid rohte ja/või käid teraapiates, aga mitte midagi ei muutu. Kaalu teisi variante. Julge valida teisi variante.
Meie vaated maailmast ei ole täielik tõde. Tõde on muutumises nagu meie. Luba endal katsetada ja proovida midagi, mis on sinu paradigmast väljas ja millesse sa ei taha uskuda.
Lõpetuseks kõigile, kes on vaimse tervisega pahuksis - ma näen teid. Me ei ole üksi ja ma olen alati mõelnud, et meie ajud ei ole katki, need on erilised.
