26/08/2026
Vaata neid ilusaid inimesi...
Igakord kui tunnen kurbust sellepärast, et maailmas on nii palju ükskõiksust ja hoolimatust, mõtlen inimestele, kes minu laagrites käivad.
Siis ma tean, et maailm pole lootusetu ja üksildane paik. Kuigi peame kõik lõpuks ikka ise rinda pistma väljakutsetega, mida elu toob, siis koos on seda absoluutselt kergem, parem, lõbusam, rõõmsam ja hoitum teha.
Tegelikult tahtsingi täna kirjutada veidi ükskõiksusest. Kes kohtab seda vähem, kes rohkem...Aga mina näen paraku oma töös igapäev, kui üksi väga paljud inimesed on ja kui palju on ükskõiksust.
Olen täheldanud ka seda, et inimesed püüavad ravida üksindust üksindusega. Ja ükskõiksust ükskõiksusega. On justkui tendents tõmbuda veel rohkem koopasse, veel rohkem end ära lõigata teistest. Et üksi on nagu kergem kannatada? Ja siis veel õigustatakse oma kaitset: ma ei ole see grupipraktikate inimene, ma ei sobitu kuhugi, ma olengi teistmoodi, "teistega koos" pole minu jaoks.
Teine viis, kuidas näiteks ükskõiksust üritatakse varjata, on võlts hoolimine, mille varjus on ikkagi omakasu ja saamahimu. Petetakse iseennastki.
See kõik on nii jama. Tahaks öelda isegi pask.
Ja kui ma jälle kokkupuutund selle õnnetu tõsiasjaga, et kõiki huvitab ainult nende enda tagumikualune, siis tekib minus vahel tunne, et aga äkki muud varianti polegi? Äkki ei saagi teisiti elada? Mis ma loll siin jahun seda koosloomist, üksolemist, koos kasvamist, üksteiste toetamist? Mis ma rumal pushin oma gruppe - teeme koos, toetame, võimendame, hoiame.
Kas neid, keda huvitab, on tõesti niiiiii vähe???
Aga siis ma saan aru... EI! Iga inimese südames on soov olla ühenduses teistega. Igaüks soovib, vähemalt või rohkemal määral, maailma paremaks kohaks muuta. Lihtsalt vahel me pettume elus nii kõvasti, et anname alla.
Aga minu ülesanne, vahel kuradi raske ülesanne, on käia ringi ühe võimsa isetäituva, vahel kõrvetava tulemasinaga ja süüdata uuesti lootus ja usk hoolimisse ja koos olemisse. Lihtsalt mitte mingit muud mõtet siin elus ei ole. Üksi pole mõtet.
Ma kutsun sind täna üles märkama - PALUN MÄRKA - neid inimesi enda ümber, kes tunnevad end üksi. PALUN MÄRKA iseennast, kui sa tunned end üksi ja tahaksid sulguda, sest arvad et nii on lihtsam ja parem. PALUN MÄRKA, kui jääd oma mineviku pettumuste ja haiget saamiste ohvriks ega tule enam koopast välja.
PALUN tee see samm teistega ühenduses olemise suunas, sest see on ainus, mis annab tagasi tohutut õnne ja rõõmu. Mitte ükski rahasumma ega edukas tehing või suur saavutus ei asenda seda. Võibolla korraks, aga mitte tõeliselt rahuldavalt.
PALUN MÄRKA, kui olulised teised inimesed sinu ümber on. Kuidas nad on osa sinu loost, sinu teekonnast, sinu eneseloomisest. Heal või halval viisil - nad on olulised.
PALUN MÄRKA, kuidas teised inimesed sinu ümber on samamoodi elavad olendid, kellel on oma tunded, lugu, minevik, soovid ja vajadused, mis on neile tõeliselt olulised. Hinda ja väärtusta seda samamoodi, nagu sa pead lugu enda omadest.
Minu laagrid on elukestev teekond heade inimeste kokku tulemiseks. Keskkond ühendumiseks. Keskkond loomiseks ja tervenemiseks.
Luba seda endale. Armas oled!
