03/09/2026
Ärevusest taastumine ei tähenda minu jaoks seda, et ma ei tunne enam kunagi ärevust.
Ka mina kogen seda endiselt.
Kui puutun kokku mõne enda tugevama trigeriga, võib ka minul tulla periood, kus tunnen paar päeva, et keha on tavapärasest rohkem pinges ja enesetunne kehvem.
Minu puhul annab ärevus endast väga kiiresti märku just füüsilise keha kaudu.
Keha läheb pingesse. Pea võib muutuda uimaseks. Tekivad valupisted või muud ebamugavad kehalised aistingud.
Need tunded ei ole minu jaoks võõrad ka täna.
Aga üks väga suur asi on muutunud.
Ärevus ei kontrolli enam mind. Mina oskan nüüd toime tulla sellega, mis minu kehas toimub.
Kunagi võis üks halb enesetunne käivitada järgmise hirmu, see omakorda järgmise kehareaktsiooni ja lõpuks olin jälle ärevuse ringis, millest oli raske välja saada.
Täna ma tunnen oma keha.
Ma märkan palju varem, mis minuga toimub. Ma tean, millal mul on vaja tempot maha võtta, millal anda oma kehale rohkem rahu ja millal mitte minna kaasa mõtetega, mida ärevus mulle ette söödab.
Ja vahel tähendabki see seda, et mul on paar kehvemat päeva.
Ma ei võitle enam nendega ega ehmu sellest, et „appi, kas ärevus tuleb tagasi?“.
Ma tean, et see läheb mööda.
Minu jaoks ongi see üks suuremaid muutusi ärevusest taastumise juures.
Mitte see, et ma ei tunne enam kunagi ärevust, vaid see, et ärevus ei otsusta enam, kuidas ma elan.
Ma oskan ennast selle sees toetada, oma keha kuulata ja anda närvisüsteemile aega rahuneda.
Ja võib-olla ongi vahel oluline endale meelde tuletada: eesmärk ei pea olema mitte kunagi enam ärevust tunda.
Eesmärk võib olla jõuda sinna, kus sa enam ei karda oma ärevust.
Reelika