11/06/2026
Kas sa ka põgened iseenda eest? Või äkki teed sa seda nii, et ei saa ise sellest arugi.
Ma räägin sellest, mida ma olen palju näinud — nii enda elus kui ka inimestel, kellega töötan.
Ärevus on ebamugav. Väga ebamugav. Ja meie keha ja mõistus on loodud ebamugavusest eemale hoidma. Nii et me leiame viise, kuidas mitte tunda neid tundeid ja mõtteid, mida ärevus üles toob.
See paneb paljusid inimesi põgenema. Seda sellel lihtsal põhjusel, et kui sa jääd paigale — kui sa lõpetad tegutsemise, lülitad telefoni kinni, istud lihtsalt niisama— siis tulevad üles need ebamugavad tunded ja mõtted.
Valu. Kurbus. Tühjus. Hirm. Mingi suur, kole tunne, millel pole isegi alati nime.
Jah - see on väga hirmus ja talumatu. Nii et sa ei suuda jääda paigale, et neid tundeid tunda ja mõtteid mõelda. Sa teed midagi selle asemel, leiad kiirelt endale tegevuse. Midagi mis ei lase paigal olla. Midagi kiiresti tegutsema panevat.
See on täiesti loomulik reaktsioon — sinu keha kaitseb sind. Aga tasub teada, et kahjuks see kaitse muutub ajapikku vanglaks, millest välja saada on samamoodi väga keeruline ja esmapilgul tundub võimatuna.
Kuhu siis inimesed kipuvad põgenema?
👉1. Mõned meist lähevad uputavad end töösse, ka siis kui ametlik tööaeg on läbi.
Ületunnid. Veel üks projekt. Veel üks koosolek. Ise põhjendavad, et: "Ma olen lihtsalt ambitsioonikas." "Mul on palju kohustusi." Puhkeaeg tehakse võimalikult minimaalseks.
Aga kui nüüd ärevuse poole pealt vaadata siis — töö on turvaline koht. Seal on ülesanded, tulemused, struktuur. Seal ei pea tundma, mis enda sees toimub ja ei pea mõtlema oma asjadele.
Aga see põgenemine võib ühel hetkel viia korraliku läbipõlemiseni ja tervisemuredeni.
👉2. Mõned lähevad trenni, hoiavad end aktiivsena, et liikuda ja mitte tunda ja mõelda.
Ja mitte lihtsalt niisama trenni 1-2x nädalas — vaid kaks korda päevas või igapäev trenni peale muid igapäeva kohustusi. Sest kui keha on väsinud, on pea ka vaiksem. Seda küll vaid hetkeks aga peale trenni olev väsimus matab siiski ärevusest tekkivad ilmingud.
See tundub tervislik põgenemine. Ja osaliselt ongi. Aga kui trenn on ainus asi, mis ärevuse alla surub — siis pole see enam sport. See on ellujäämine. Selleks, et sport oleks päriselt tervislik tasub tööd teha ka oma vaimse tervisega. Nende koostoime loob ideaalse koosluse.
👉3. Mõned avavad peale tööpäeva pudeli kangemat kraami.
Nad ise tunnevad, et on selle peale rasket tööpäeva igati ära teeninud ja ütlevad, et "Lõõgastun lihtsalt pärast rasket päeva." Ja sellest kujuneb harjumus - Üks klaas. Vahel kaks. Keha lõdvestub alkoholiga, mured lähevad eemale, kehas olevaid tundmused kaovad. Pea läheb vaiksemaks. Alkohol matab kõik alla ja peidab ära.
Kuni hommikuni — ja siis on ärevus tagasi. Ja võib olla isegi natuke suurem kui eile. Ja siis jääb üle vaid oodata taas tööpäeva lõppu, et saaks taas klaasi täis valada.
Sellise põgenemise tagajärg on kõige kurvema lõpuga, kui jäädakse sõltuvusse ja tavaline teraapia sellest ringist enam välja ei too. Tasub seda enda puhul märgata ja tõsiselt mõelda.
👉4. Mõned põgenevad nutimaailma scrollima.
Selle asemel, et lihtsat puhata on näppude vahel telefon ja vaadatakse reelse, videosid, loetakse uudiseid ja suheldakse inimestega. See aeg ekraani taga venib muudkui pikemaks. Tund aega. Kaks tundi. Kolm… See tegevus lükkab välja oma mõtte tegevuse ja tunnetuse. Elades ekraani taga ei pea mõtlema, ei pea tundma. Ainult vaata pilte, videosid, uudised, jne ..
See tegevus paneb elama teiste elu ja süvenema teiste asjadele ja nii lükatakse tahaplaanile oma mõtted ja tunded, mis ammu tahavad tähelepanu. Mida aeg edasi seda hullemaks läheb.
👉5. Paljud pereemad põgenevad argitoimetuste taha.
Lapsed, kodu, sõbrad, kohustused. Kogu aeg on midagi teha. Olles pereema siis on alati tegevust. Nii, kui tekib hetk, kus võiks korra istuda tekib süümekas ja leitakse uus asi, mida teha. Igas majapidamises, kus on lapsed ja koduloomad – on alati midagi teha. See on põgenemine, mis tekib ajaga jooksvalt nii, et ega ise sellest aru ei saa. Kui hoida ennast pidevalt töös nagu orav rattas siis ühel hetkel tekibki ärevus. Seda siis, kui satud tõepoolest niisama istuma. Sest kui on vaikne — siis ta tuleb üles igasuguste ebamugavustega. See tunne ja need mõtted on väga hirmutavad. See põgenemine on samuti ajutine pääsetee. Ärevus ootab ja kasvab ainult ajaga.
Kõik need asjad tunduvad erinevad. Aga neil on üks ühine joon: Ärevus ei kao. Ta ootab.
Ta istub seal — ajas natuke kasvanud, natuke kannatlikum — ja ootab, kuni põgenemine lõpeb.
Ja iga kord kui sa põgened, saad sa kinnituse: "Need tunded on ohtlikud. Ma ei saa neid taluda."
Nii kasvab hirm tunnete ees — mitte ainult ärevus ise.
Inimene on harjunud hakkama saama ja hakkama saamine on enamasti põgenemine. See on lihtsam moodus olukorraga toime tulla ja nii saab ka öelda, et „Ma saan hakkama“.
Aga hakkama saamine ja päriselt parem olemine on kaks eri asja.
Päriselt parem olemine algab sellest, et sa saad aru — need tunded, mida sa kardad - Nad ei tapa sind. Nad on valusad. Aga nad on talutavad. Ja nendega tegeledes on võimalik neist vabaneda.
Mitte üksinda. Mitte korraga. Samm sammult.
Kui sa lugesid seda ja mõtlesid "see olen mina" — siis tea, et sa ei ole ainuke kes põgeneb.
Kirjuta kommentaari MINA ja ma saadan sulle infot, mis on esimesed sammud, mida tasub teha, et vähendada põgenemist.
Reelika
